• est
  • | eng
  • K 09.02 Kell 18.00

    Jenny Holzer

    About Jenny Holzer |

    Režissöör: Claudia Müller


    Riik: Saksamaa, Šveits

    Aasta: 2008

    Kestus: 52'

    Keel: Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid

    USA kontseptualist ja tekstikunstnik Jenny Holzer sündis Ohios 1950. aastal, õppis Rhode Island School of Design'is ja hiljem Whitney Muuseumi stipendiumiprogrammis ning ületas professionaalse kunstimaailma lävepaku 1977. aastal New Yorki kolides, kus fokuseerus oma põhilisele väljendusvahendile - keelele, tekstile ning asus koostööd tegema tänavakunstnikega.
    Tänaseks on Holzerist saanud üks USA kunsti suurnimesid ja 1989. aastal ka esimene Veneetsia Biennaali rahvuspaviljonis soolonäitusega üles astunud naiskunstnik (paviljon pälvis Kuldlõvi). Claudia Mülleri dokumentaalfilm on klassikaline kunstnikuportree, meie ees on Jenny Holzer "omas elemendis": oma hobusefarmis loomadega askeldamas, sealsamas stuudios tööd tegemas, Berliini Uues Rahvusgaleriis näitust ette valmistamas. Holzer, tema lähedased, kolleegid ja koostööpartnerid annavad huvitava koondportree sellest pealtnäha lihtsa kunstnikupositsiooniga löövalt teravast sotsiaalsest autorist. Holzer, kelle esimene suurem seeria "Truismid" paiskas avalikku ruumi lühikesi tabavaid tõdemusi, mis kontekstist olenevalt võisid võtta plahvatuslikke lisatähendusi, töötab tänagi peamiselt keelega, aga juba palju otsesemas poliitilises võtmes, kasutades oma kunstnikupositsiooni seisukohavõttudeks maailma teravate probleemide aadressil. Juba päris varases staadiumis loobus Holzer vaid "analoogmeediast" - plakatitest, tänavakunstist - ja asus arendama teksti eksponeerimise elektroonilisi võimalusi, töötades eelkõige led-tehnoloogiaga. Täna on lihtlaused, mis 1970ndate lõpu New Yorgi tänavatel plakatite või maalingute kujul inimesi mõjutasid, saanud suurejoonelised valgusinstallatsioonid, skulptuurid ja kõrghoonete mõõtu projektsioonid.

    Jenny Holzer on naine, kellel on süda, sõnum ja oskus see sõnum inimesteni tuua. Jenny Holzer on kunstnik – ja kuigi kunst ei pruugi suuta maailma muuta, võib ta ometi teha palju ära selleks, et meie teadlikkus meie ümber toimuvast oleks parem, et me oskaks tähele panna ja analüüsida ka seda, millest on mugavam mööda vaadata.