• est
  • | eng
  • K 02.02 Kell 18.00

    Kiki Smith

    Kiki Smith: Squatting the Palace |

    Režissöör: Vivien Bittencourt, Vincent Katz

    Riik: USA

    Aasta: 2006

    Kestus: 45'

    Keel: Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid

    Kiki Smith, üks tänapäeva tuntumaid USA naiskunstnikke, on eelkõige hinnatud tundlike maailmade loojana, skulptori, installaatori ja graafikuna, kelle poeetiline, samas ärgas ja kriitiline kunstnikukäekiri on väga omanäoline. Filmis " Kiki Smith: Squatting the Palace " näeme teda ette valmistamas suurt näitust Veneetsia Querini Stampalia muuseumisse 2005. aastal, mille puhul, nagu Smith ise tunnistab, tunneb ta end õige pisut sellesse ajalugu ja tänapäeva siduvasse paleesse lubamatu sissetungijana, palee hõivajana. Kiki Smith ei tööta eraldiseisvas ateljees nagu enamik professionaalseid kunstnikke, tema ateljee on tema kodu, New Yorgi East-Village'is asuv linnamaja, kus elu ja kunst, sõbrad, koostööpartnerid ja assistendid, pereliikmed ja kodulinnud, rohelus ja linnakära sulanduvad üheks suureks läbipõimunud lõuendiks tema teoste taustal. Vaataja saab heita pilgu näituse ettevalmistusse, skulptuuride valmimise protsessi, selle taustal piiluda ka kunstniku minevikku ja kujunemislukku, järgneda talle Veneetsiasse, kus ta oma töid installeerib ning saada ülevaade ka lõplikust, valminud näitusest, ideedest ja seostest selle taga.
    Kiki Smithi loetakse feministlikuks kunstnikuks, kuivõrd tema loomingus on soorollide analüüsil oluline koht, tema pealtnäha õrnad ja romantilised teosed peidavad endas kriitilist sotsiaalset tundlikkust. Ta kasutab väga erinevaid tehnikaid - joonistust, graafikat, tekstiili, skulptuuri, keraamikat. Tuntud ameerika skulptori Tony Smithi tütrena, kes nooruses isa assisteeris, on tema loomingu kõige jõulisemaks väljundiks läbi aegade olnud just skulptuur. Filmis on Smithi vanematest aga esiplaanil ooperilauljast ema, kelle laulusalvestused on ka filmi läbivaks helifooniks.
    Tegemist on väga vahetu ja siira sissevaatega ühe meie aja tuntuma kunstniku ellu, mida argipäevaks nimetada oleks liigne lihtsustus. Kuigi film ei paku seiklusrikast ega skandaaliderohket sissevaadet kunstimaailma, sünnib ekraanil meie silme all üks näitus, meie ees rullub lahti äärmiselt põnev karakter ja sümpaatne isiksus, juhtub imesid ja kahjuks kogetakse ka kaotusi. Kuigi tegemist ei ole tõsielusarjaga, on Kiki Smithi ühest näitusest kõnelev dokumentaalfilm tulvil tõelist, ilusat elu.