• est
  • | eng
  • K 05.11 Kell 18.00

    Kuldajastu

    L'Āge d'or |

    Loeng: Raivo Kelomees
    Moonutatud kehad
    Kunstnik Raivo Kelomees kõneleb inimkehast kui sürrealistide fantaasiat käivitanud meelisteemast. Sürrealistide jaoks on keha ihalemise, moonutamise, varjamise, surma mängumaa. Inimese alateadvusliku elu pinged ilmutavad end sürrealistlikus kunstis elutute mannekeenide ja veidrate biomorfsete olevustena. Valgus ja vari tõstavad ootamatult esile keha detaile, mängivad kujutlusvõimega või sulandavad keha ümbritsevasse ruumi.

    Luis Bunuel. Kuldajastu
    (L'Āge d'or) 1930, 62 min, formaat 35 mm
    Režissöör: Luis Bunuel
    Stsenaarium: Luis Bunuel, Salvador Dali
    Osades: Jose Artigas, Max Ernst, Lya Lys, Gaston Modot, Pierre Prevert, Lionel Salem

    Seda filmi on kriitikud nimetanud nii kõige skandaalsemaks kui ka kõige paremaks kuulsa režissööri Luis Bunueli filmiks ning ilmselt on õigus mõlemal. Tänapäevalgi sööbib filmist mällu erootiline stseen, kus armuekstaasis naispeategelane imeb kivikuju suurt varvast. Kõnealune episood on muutunud samasuguseks klassikaks nagu habenoaga silma lõikamine filmi "Andaluusia koer" (mida paljud on käsitlenud "Kuldajastu" eelmänguna) alguses.

    Filmist saadavat muljet on raske adekvaatselt kirjeldada. Arvatavasti ongi teose võluvaim külg absurdsus, taltsutamatu kujutlusvõime vohamine, mille mõistmiseks ei piisa filmi detailide ja tegelaste tundmisest. Vaataja kohtab filmis tõepoolest filmi kokkuvõtetes kirjeldatud skorpione, vaimulikke, kaelkirjakuid, viiuleid, erootiliste fantaasiate objektiks langevat pikalilöödud pimedat meest ja kuulsaid tekstiridu. Nii mõnedki ekraanil esitatud vihjed ja seosed võivad tänapäeval koguni ähmaseks jääda, kiire montaa?iga harjunud vaatajale võib film tunduda ka pisut aeglane. Ometi teeb kibe huumor ja fantaasiaküllased kaadrid sellest linateosest filmikunsti kui meediumi ning kindlasti ka dadaismi ja sürrealismi olemust avava teose.

    Filmi peategelaseks on ihade küüsis vaevlev meespeategelane (riigiametnik) ja rikas markiisitar. Armastajapaari absurdsete seikluste kaudu on Bunuel taas üles võtnud kogu kunstniku loomingut läbinud juhtmotiivi, küsimuse kodanluse suutmatusest vabaneda staatusega seotud väärtushinnangutest ja elu raamistavatest konventsioonidest. Ent selle kõrval ärritab autor vaatajat julgete ja jumalakartmatute vastandustega. Filmi lõpuosa orgiastseenis näeme näiteks kõrvuti markii de Sade'i ja Jeesus Kristust. Usuga seonduvate tegelaste kohalolek on sürrealismiga seotud kunstnike puhul ootuspärane ‒ sürrealistidel oli inimteadvuse alumiste kihistuste vabastamise nimel kombeks rünnata kõiki konventsioone, sh ka religioosseid. Teisalt oli usu teemaga tegelemise sund Bunuelile ja filmi kaasautorile Salvador Dalile kui sürrealistide seltskonna hispaanlastele n-ö emapiimaga kaasa antud.