• est
  • | eng
  • K 13.02 Kell 18.00

    Kunsti lihtsad teemad

    Kunsti lihtsad teemad |

    Viimane loeng sarjast "Kunsti lihtsad teemad"

    Filmi Mehhiko päritolu erakordse saatusega andekast kunstnikust Frida Kahlost (1907 - 1954) täiendab Eesti Kunstiakadeemia prof. Katrin Kivimaa lühiloeng "Enesepeegeldus". Inspireerituna Frida Kahlo loomingust kõneldakse tema kaasaegsest eesti kunstnikust Karin Lutsust (1904 - 1993) ja tema autoportreedest.

    Kahte naiskunstnikku seob mh nende loomingu autobiograafilisus. Frida Kahlo on pihtinud, et maalis iseennast (autoportreesid on 143 säilinud teose hulgas u 60) sellepärast, et oli tihti üksi ja haigevoodis. Kahlo, kes raskes liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu pidi taluma üle 30 operatsiooni, kanti ka aasta enne surma toimunud isikunäitusele Mexico City's voodisse aheldatuna. Peeglist, mille isa pärast õnnetust voodi kohale lakke riputas, vaatas vastu naine, kelle saatuseks oli tutvust teha oma füüsilise eksistentsi pisimategi üksikasjadega.

    Kahlo oli kahtlemata emantsipatsiooni erakordne õis: kaunis, intelligentne, andekas, väljakutsuv, külalisi vaba keelekasutusega šokeeriv. Füüsilist ja hingevalu summutas kunstnik valuvaigistite ja
    alkoholiga. Armastatud ja vihatud kuulsa Mehhiko seinamaalija Diego Riveraga jõudis ta abielluda koguni kaks korda. Varasest noorusest peale oli Kahlo seotud kommunistliku liikumisega, tema mees- ja naissoost armukeste ning sõprade hulka kuulusid erinevatest rahvustest filminäitlejaid, kunstnikke, poliitikuid, sh Lev Trotski, Tina Modotti, Andre Breton. Nii mõnedki elasid tema juures "Sinises majas", kus kunstnik sündis ja suri. 1958. aastal avati seal muuseum. Frida Kahlos voolas ungari, saksa, juudi, hispaania ja indiaani verd, kuid kõige rohkem võlgnes ta Mehhiko traditsioonilisele rahvakultuurile, millele toetus nii kunstniku identiteet kui looming. Kunstniku alaline kaaslane Surm oli tema lähedane lapsepõlvetuttav - lõbusate rahvapidustuste oluline tegelane. Teisalt on kunstniku kohta tabavalt öeldud, et kõigist inspiratsiooniallikatest hoolimata maalis ta oma elulugu. Õnnetuseks koosnes see peamiselt traagilistest ja ebameeldivatest sündmustest. Kahlo autoportreede näoilmes tunded ei väljendu. Olulised on portreid ümbritsevad sürreaalsed detailid, mille abil jutustatakse eluline, isiklik, kuid igavesti korduvana mõjuv lugu. Euroopa sürrealistid leidsid Kahlos oma mõttekaaslase, kuid Kahlo seisukoht oli selles küsimuses selge: "Ma tõesti ei tea, kas mu maalid on sürrealistlikud või mitte. Ma olen kindel aga selles, et need on kõige ausamad eneseväljendused, mis ei hooli kellegi arvamustest või eelarvamustest."