• est
  • | eng
  • Filmiprogramm "Himaalaja dokumentaalfilmi päevad" | K 20.10 Kell 18.00

    Nomaadi maa

    Nomad´s Land - in the Footsteps of Nicolas Bouvier |

    Režissöör: Gaël Métroz

    Riik: Šveits

    Aasta: 2008

    Kestus: 90'

    Õnne Pärl, kes osales festivalil näitusega "Armastatud Afganistan", kirjutab oma blogis Kabuli päevik festivalil linastunud filmist Nomaadi maa:
    "Maailmafilmi festivali raames nägin päris mitut suurpärast dokfilmi. Afganistani kontekstis tahaksin rääkida Gaël Métroz'i filmist Nomaadi maa. Autor liigub reisikirjanik Nicolas Bouvier’'i - kes reisis autoga läbi Iraani, Pakistani, India ja Sri Lanka - jälgedes. Ma ei ole tuttav Bouvier' raamatuga, seetõttu ei oska ma kuidagi kommenteerida nostalgiat, mis ajendas Metroz'i sama teekonda ette võtma (tõsi küll, Metroz reisib kas jalgsi, rongide ja veoaoutode, busside ja kaamelitega.). Aga usun mõistvat mehe kibedat pettumust juba esimeses Iraani linnas, kuhu ta oma eeskuju jälgedes püüdleb. Viiskümmend aastat hiljem on kunagi poeetine, saladuslik ja igavikuline linn lihtsalt üks inimsipelgatest pungil lärmakas anonüümne paik. Sama tunne tabas mind korduvalt Afganistanis - lugenud enne reisile asumist kolmkümmend aastat vana reisijuhti, lootsin kohapeale minnes midagi sellest õhkkonnast ka leida, aga võta näpust...
    Metroz'i rännulugu hakkab minu jaoks edasi kerima alles hetkest, kui ta linnad selja taha jätab ja nomaadidega ringi seiklema hakkab: koos rändkarjustega Iraanis, kalashade külades Afganistani-Pakistani piiril ning mustlastega Indias. Kõige sügavama mulje jättis mulle osa, kus autor satub juhuslikult - püüdes hoiduda konservatiivsest islamist ja Talibanist Pakistanis - kalashade mägiküladesse Pakistani piiril. Ta on üles võtnud suurepärase materjali - ja nagu näib, ise seejuures aru saamata, keda või mida poeetiliselt kirjeldab.
    Kalashad on üks paljudest Nuristani (tlk. valguse maa) rahvastest. Nuristan on piirkond (ja ka Afganistani provints), mis kandis kuni 19. sajandi lõpuni nime Kafiristan (tlk. uskmatute maa). Alles 1895-96 vallutas Afganistani kuningas Abdur Rahman kõrgetes Hindukushi (mitte Himaalaja, nagu väidetakse filmis) mägedes paikneva regiooni ja pööras rahvakillud jõuga islami usku. Tänu oma eraldatusele ja geograafilisele asendile on siiski suutnud nuristanid säilitada suures osas oma kombed ja keeled - kirjakeelt neil ei ole, pärimust antakse edasi suuliselt. Tänapäeval hinnatakse nuristani keelte kõnelejaid ca 100 000 inimesele (neist ca 5 000 kalasha keele rääkijat).
    Nuristanid on täiesti erinevad teistest ümbruskonna rahvastest: nad näevad välja europiidsemad (üks oletustest on, et tegu on Aleksander Suure järeltulijatega), nad kasutavad ümbruskonnas ainukesena madalaid laudu-toole (ka filmis vilksas ekraanil madal laud), nende naised ei kata nägusid, vaid hoopis erksavärvilisi riideid ja neil on otsustusõigus. Samuti ei sunnita naisi vastu tahtmist abiellu. Nad kummardasid omi loodusega seotud jumalusi. Nende majad on puidust, tihti kaunilt nikerdatud - samuti on puidust toidunõud. Tants, vein ja laul ei ole patuasi. Mul on kodus paar puidust nuristani nõu: piimanõu ja maalitud kaanega karp. Ükski teine Afganistani kandi inimene ei joonistaks karbile tantsivaid inimkujusid ja loomi, see on kultuuriliselt täiesti vastuvõtmatu.
    Metrozi filmi tugevaim külg minu jaoks on üksi rändamine ning ajaline vabadus, mis laseb tal saada lähedaseks ning filmida intiimselt. Mainin siinkohal ära ka ühe silmatorkava vea. Peatudes Iraani nomaadide juures, hoidub mees vaatamast või kõnetamast noort miniat; samuti hoidub minia võõrast kaugele. Ometi jutustab Metroz poeetiliselt ja paljusõnaliselt, kuidas ta pidevalt piltilusat noorikut salaja piilub ja väidab, et naine piilub kogu aeg salaja tedagi. On vähetõeonäoline, et nomaadiperekond filmi kunagi näeb. Kui aga mingil põhjusel näeb, on naise elu ohus - väidab ju võõras mees täiesti avalikult, et abielus naine tundis tema vastu suurt huvi. Kõige kurvem ongi see, et sarnaseid prohmakaid on meil endil, läänlastel, raske tajuda või ette näha."