• est
  • | eng
  • Filmiprogramm "Himaalaja dokumentaalfilmi päevad" | N 21.10 Kell 18.15

    Päeval, millal minu Jumal suri

    The Day My God Died |

    Režissöör: Andrew Levine

    Riik: Nepaal, USA

    Aasta: 2003

    Kestus: 70'

    Teadmata, olin Kamati Pura keskmes, maailma suurimas punaste laternate rajoonis. Filmikaameraga ja oma tüdruksõbraga (nüüd abikaasa) minu kõrval, filmisin pealesurutud lõhnades ja katkendlikult. Hiljem õppisin, et iga inimese poolt ettekujutletud ilge himu oli kättesaadavalt müüdav ja süütuid lapsi peeti kõige tuntuimana delikatessina.

    Reisisin maailmas ringi oma tüdruksõbraga. Idee sisnes teha seda, mida meie iial poleks teinud või meil poleks luksust teha uuesti. Just lõpetasin oma õpingud Utah´ Ülikoolis, kus õppetöö põhiaineks oli filmindus. Reisides erinevates paikades, India ja Nepaal olid need paigad, mis jäid mind enim kummitama. Kaos, vasturääkivus, värvid, ilu, järsk tundepöörangute muutus, sahkerdajad, tervendajad, trikitajad, õpetajad. Mis oli tõeline ja mis mitte? Lohutasin ennast lugedes raamatuid, ajalehti, reisijuhendeid ja UNICEF raporteid – kõik see, milleni ulatusin, et ühendada lüngad omavahel. Sorteerides ja sõeludes ning püüdes mõista seda kõike, oma õnneks kohtasin Matthew Friedman´. Matt kaasas mind teekonda, mis muutis minu elu ja painas minu unenägusid. Matthew Friedman, sündinud Newington´s, CT´s, Terviseameti ja Pereplaneeringu, USAID/Nepaal, tehniline nõustaja, okumenteerib ja võitleb Aasia seksiorjanduse vastu. Tema treenimise ja teiste inimeste abiga, kes püüavad peatada ²ihuvahendamist², olin võimeline ühendama omavahel enam lünke, kui enne olin võimeline hoolima või julgenud teadma. Matt aitas mind nägema sõnuseletamatut ja filmima mõeldamatut. Sellest antud film ongi – jälitades laste seksiorjanduse jälgi ja andes füüsiline vorm sõnuseletamatusele ja mõeldamatusele.

    Meie loodame, et andes nendele lastele võimalus jutustada oma lood, on meil seda tehes võimalus jagada nende laste lootusi, unistusi ja vastatuid palveid.

    Leian küllaldaselt irooniat, et maailma kõige religioossem riik, Nepaaal, mis on isand Buddha sünnipaik ja kus jutlustatakse armastusest ja kaastundest, on samuti laste seksiorjanduse kaubanduse osavõtja. Alles hiljem avastasin, et India ja Nepaali probleem polnud isoleeritud probleem, vaid et iga maailma rahvus osaleb inimese kannatuses, mida kalgilt on märgistatud kui lapsprostitutsiooni.

    Olles Nepaalis, esimesel päeval, muutus kõik. Kohtusime mittetulundus organisatsiooniga, kes tagas järelhoolitsust noortele tütarlastele, keda päästeti Bombay bordellidest.

    Seal, minu ees, oli ruum, mis oli kaotatud süütuse ruum, mis oli varastatud nooruse ruum. Kolmkümmend noort tütarlast ja lapsukest, kõik, kes on Indiast tagasi tulnud. Kõik need, kes surevad AIDS´, kõik need, kes teavad, et nad surevad AIDS´. Emotsioonid voolavad minust läbi. Kas peaksin nutma? Kas peaksin karjuma? Mida mina peaksin tegema?
    – Ajakiri Entry,. 20. aprill 1999. aasta.

    Just nimelt sellel hetkel mõistsin, et minu esimene samm on mitte kirjutada väljamõeldud käsikirja, vaid pigem esimene samm peaks olema dokumenteeritud jutustus, milles on kombineeritud tõelised sõnad reaalsete statistikatega ning samuti tõepäraste fotodega.

    Väga palju jutte oli tugevusest ja vastupidavusest, nii paljudest, loetlematutest, vastamata palvetest ja reetmistest. Ma loodan, et oleme loonud filmi, mis alustab vaatajaskonna valgustamist, näidates millisteks tegudeks on inimesed võimelised. See lugu jutustab korduvatest reetmistest, samal ajal meile meelde tuletades, kui vastupidav on ja võib olla inimese vaim.

    Tütarlapsed kirjeldavad seda järgmiselt: "See päev, millal mind maha müüdi oli päev, millal minu jumal suri."
    --Matt Friedman, rahvusvaheline tervise professionaal ja kaubitsemise ekspert.

    "Igapäevaselt üles ärgates on bordelli pidajad truud oma tööle. Nad on keskendunud sellele, mida teevad, olles kohal päev läbi, iga päev, 24/7. Täpselt samasuguse pühendumusega peaks keegi selle probleemiga ka võitlema."
    --Gary Haugen, Rahvusvaheline Õigluse Missioon, president.

    "Esiteks peame kohtlema neid lapsi oma lastena. Peale mida koged kurbust ja seejärel kerkib sinus esile jõud, et neid kaitsta."
    --Anuradha Koirala, asutaja ja direktor, Maiti Nepal.

    "Tegelikult mina pole ohver. Mina olen ellujääja, kes töötab tugeva aktivistina kaubitsemise vastu. Mina elan ja töötan, et aidata teisi ja ükskord suren ka siin."
    --Anita, kes praegu elab varjupaigas, mis on mõeldud päästetud seksiorjadele.