• est
  • | eng
  • K 19.03 Kell 18.00

    Võlg

    Debt |

    Režissöör: Valdur Himbek

    Riik: Eesti

    Aasta: 1966

    Kestus: 52'

    Kultuuripoliitika ja kirjanduselu nõukogudeaegses Eestis
    Andres Ehin:

    Juba Vene võimu algaastatel 1940-1941 püüti Eesti rahvuslikku kultuuri tasalülitada ja asendada see nõukoguliku pseudokultuuriga. Kasutati nn piitsa ja prääniku meetodit. Juuniküüditamine 1941. Tulutoovad riiklikud tellimused neile loovharitlastele, kes olid valmis kuulekust üles näitama. Ühe aastaga ei suudetud eestlaste meelelaadi muidugi murda.

    Uus katse Eesti rahvast stalinliku "kultuuri" rüppe suruda sai alguse aastatel 1944-1945 ja kulmineerus aastatel 1948- 1955. Stalini aeg ja paar sellele järgnevat aastat olid veripunased ja vägivaldsed. Märtsiküüditamine 1949. EKP Keskkomitee pleenum 1950. aastal. Suur hulk loovharitlasi said tunda stalinliku režiimi repressioone ja tagakiusamist, teiste hulgas ka tippnimed nagu näiteks Heiti Talvik, Raimond Valgre, Adamson-Eric jpt. Tolle ajastu märksõnad: 1) sotsialistlik realism, 2) kunst olgu sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, 3) kunst kuulub rahvale.

    Sotsialistliku realismi teooria oli äärmiselt igav ja tuim. Selle üle irvitati muidugi mitte avalikult, vaid salaja. Praktika näitas, et avalik irvitamine võimu üle oli tol ajal ohtlik. Sotsrealismi rahvalik definitsioon kõlas nii: "Sotsialistlik realism on partei ja valitsuse kiitmine neile arusaadavas vormis." Loosung "... sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik" oli demagoogiline. Sisuline rahvuslikkus oli keelatud. Rahvuslikkus taandati teatavate tuimade stereotüüpide kasutamisele. Ka hüüdlause "Kunst kuulub rahvale!" oli demagoogiline. Räägiti sellest, et kunst peab olema lihtne, üldarusaadav. Aga need viisid, millega seda üldarusaadavust tagada, määras partei keskkomitee diktaat. Kõige tähtsamaks pidas ametlik kultuuripoliitika kultuuri viimist kompartei ideoloogia teenistusse.

    Selleks rakendati kõikvõimalikke abinõusid. Kultuuri valvasid tähelepanelikult KGB, Glavliti tsensorid, kaadrite osakonnad, eriosakonnad ja teised ideoloogia-asutused. Läänes ja Eesti vabariigis ilmunud kirjandust hävitati tuleriidal või paberihuntidega.

    Vaatamata massiivsele propagandale ja järelvalvele, kukkus ametlik nõukogude kultuuripoliitika Eestis läbi. Kuulekate kirjanike ideoloogilisi teoseid ei ostetud. Raamatukauplused olid ostjaist tühjad. Uudisteoste tiraa?ist läks suur osa varsti vanapaberiks. Vene filme ei vaadatud. Ideoloogia juhid olid võimetud aru saama eestlaste identiteedist. Ja ega nad selles suunas pingutanudki.

    Rahva kultuuripoliitika erines ametlikust kultuuripoliitikast väga. Kõik Eesti-aegne ja läänelik oli soositud. Täiturult osteti elavalt Eesti-aegset kollast kirjandust, aga ka väärtkirjandust müüdi seal vahetevahel. Lääne filme näidati haruharva, aga nende jooksmise ajal tekkisid kinokassade taha hiigelsabad.

    Kuuekümnendatel hakkas sotsrealism välja surema. Moskva diktaat ei olnud enam nii karm kui Stalini ajal. Veripunane vägivald asendus hallikasroosa survepoliitikaga. Väikekodanlus mugandus nõukogude võimuga. Nõukogude võim mugandus väikekodanlusega. Kompartei ametliku kultuuripoliitika läbikukkumisel oli oluline osa Eesti iseseisvumises kaheksakümnendate lõpul. 

    Film noortest, mis on vändatud 1960ndate kirjanduse lapsgeeniuse Mati Undi stsenaariumi järgi, aluseks tema samanimeline jutustus. Must-valge, ilus, romantiline ja nukker, täis oma ajas tavatult otsekoheseid eksistentsiaalseid küsimusi. Ilma vastusteta.