„Inimeste teguviis maastikke ümber kujundada paneb meid unustama, mis oli seal enne. /…/ Kuid kummitused ei lase meil unustada. Kummitused osutavad, et oleme unustanud, ja näitavad meile, et elavad maastikud on täis mineviku jälgi ja radasid.“* Endise merepõhja pealt välja tulnud roostetavad laevad, soola ja tolmu koorikud, mõjuvad kummituslike meeldetuletustena järgnevatele põlvedele kunagi tasakaalus olnud ökosüsteemist.

Araali merele, mida varem tunti maailmas suuruselt neljanda mageveekoguna, viidatakse tänapäeva Kesk-Aasias aina enam kui kõrbele. Filmis on selle elanikke portreteeritud nende igapäevaelu toimetuste ja rituaalide läbiviimisel keerulistes tingimustes kõrbestunud maastikus. Araali mere kiiret kokkukuivamist (kaotades 30 aastaga ajavahemikus 1960–1990 poole oma mastaabist) peetakse inimkonna ajaloo suurimaks ökotsiidiks, mis tipnes nõukogude perioodil ulatuslike niisutussüsteemide rajamisega keskkonna arvelt puuvilla ehk valge kulla kasvatamise eesmärgil.

Film linastub Kumu näituse „Kunst antropotseeni ajastul“ publikuprogrammi raames.

*E. Gan jt, Introduction. Haunted Landscapes of the Anthropocene. – Arts of Living on a Damaged Planet: Ghosts and Monsters of the Anthropocene. Toim A. Tsing jt. Minneapolis: University of Minnesota Press, 2017, lk G6.

Filmiõhtu juhatab sisse Kumu kaasaegse kunsti kuraator Ann Mirjam Vaikla.