Märtsis 80. sünnipäeva tähistav Rootsi elav filmilegend Roy Andersson on nii nagu tema suur eeskuju Federico Fellini, aga ka näiteks absurdihuumori lipulaev Monty Python tunnetanud „väikese inimese“ olemust paremini kui ükski teine tema kaasaegsetest kolleegidest. Anderssoni kuulus „elavate“ triloogia – „Laulud teiselt korruselt“ (2000), „Teie, kes te elate“ (2007) ja „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ (2014) – just väikese inimese väikestest naudingutest ja tapvalt nukratest väikestest läbielamistest räägibki. Tema filmiuniversumi keskmes on hallivõitu maastikel askeldavad kaamete nägudega tegelased, kes satuvad absurdsetesse olukordadesse. Need kummalised võõristust tekitava olekuga tegelased tema filmides oleme meie.

Muusikavideotega silma paistnud Fred Scotti dokumentaalfilm „Inimeseks olemisest“ võtab vaatluse alla Anderssoni viimase filmi „Lõputusest“ (2019) üsna piinarikka valmimisprotsessi. Nagu praktiliselt kõik vanameistri viimased filmid, valmis ka see tema enda Stockholmi korterstuudios ja selles on kasutatud vana head trompe-l’œil ehk teisisõnu optilise illusiooni tehnikat, kus fassaad ehitatakse üles väiksemas mõõdus ja võetakse üles nii, et see paistaks ekraanil õiges mõõdus. Filmimise käigus avaneb meile Anderssoni geeniuse olemus.

Kui võttegrupp soovib filmi lõpetamist, tahab režissöör ikka ja jälle teha kordusvõtteid, pannes niimoodi kogu meeskonna surve ja linateose õigeaegse lõpetamise küsimärgi alla. Valulise protsessi tulemuseks on Veneetsia festivalil võidetud parima režissööri Hõbelõvi. Kuigi Andersson lubab korduvalt, et „Lõputusest“ jääb tema viimaseks täispikaks teoseks, ei usu teda keegi. Selleks on ta veel liiga noor, et filmide tegemisega lõpparve teha.

Empaatiline film sama empaatilisest lavastajast, kelle jaoks kunsti loomine on võimalus veel millessegi uskuda.

Filmi juhatab sisse raadioajakirjanik ja filmikriitik Tõnu Karjatse.