Geoffrey Bawat (1919‒2003) peetakse Sri Lanka ja kogu Lõuna-Aasia üheks mõjukamaks kaasaegseks arhitektiks ja maastikukujundajaks. Ta õppis Londonis inglise keelt ja õigusteadust ning töötas vandeadvokaadina. Peale ema surma reisis Bawa kaks aastat Kaug-Idas, Ameerikas ja Euroopas, kus teda köitsid arhitektuur ja maastikud, eriti lummas teda Itaalia. Naasnud Sri Lankale, ostis ta saarel suure maatüki, kus tahtis luua troopilisest lopsakusest itaaliapärase aia, ent mõistis oskuste puudumist. Järgnesid õpingud Londonis, kus temast sai 1957. aastal diplomeeritud arhitekt.

Bawa arhitektuuris ja maastikukujunduses on silmatorkaval kohal kohalike materjalide kasutamine, loodus, sageli vesi, interjööri ja eksterjööri vahelise seina kaotamine, jätkusuutliku disaini ja arhitektuuri loomine. Arhitektuur oli Bawa jaoks protsess, mitte pelgalt füüsiline ehitis. Teda inspireeris kohaliku looduse ja maastiku energia.

Geoffrey Bawa omab Sri Lankas ja Lõuna-Aasias sama tähendust nagu Frank Lloyd Wright Ameerikas, Luis Barragan Mehhikos või Oscar Niemayer Brasiilias.

Film tutvustab Bawa 117 arhitektuuriprojektist viit kõige olulisemat tööd – tõelist arhitektuuripärli: n-ö ookeanikindlus Lighthouse Hotel, džunglipalee Kandalama Hotel, murrangulised eramud Ena De Silva House ja Jayawardene Red Cliffs ning lõpuks Bawa magnum opus, tema maamõis Lunuganga, mille aeda ta kujundas viiskümmend aastat ning kuhu on maetud ka ta tuhk.