Filmiõhtu mõlemad dokumentaalid, nii Mark Soosaare „Elu ilma …“ kui Karine Birgé film kaunilt lahendatud eutanaasiast Belgias, soovivad avada ka Eestis arutelu vastutusest elu hoidmise ja sellest vabatahtliku lahkumise ümber.
XXXVIII Pärnu Filmifestivali rahvusvahelise žürii eriline tunnustus.
Eutanaasia, mis on seaduslikult lubatud vaid üksikutes riikides, on tundlik ja keeruline teema.
Karine Birgé impressionistlik film on liigutav lugu aastaid nukuvabrikus töötanud 102-aastase vanaema otsusest lõpetada oma elu eutanaasiaga. Režissöör jutustab vanaema loo nukkude, tillukeste esemete ja helijälgede abil. Lahkumine toimub kummalises rahus, ent lähedastel on raske teda teele saata.
Animatsiooni kasutamine muudab teema veelgi hapramaks ning ühendab endas tagasihoidlikkuse ja emotsionaalsuse.
Filmiõhtu mõlemad dokumentaalid, nii Mark Soosaare „Elu ilma …“ kui Karine Birgé film kaunilt lahendatud eutanaasiast Belgias, soovivad avada ka Eestis arutelu vastutusest elu hoidmise ja sellest vabatahtliku lahkumise ümber.
Elu ilma armastuseta võib viia isegi koolilapse vabasurma. Vanainimesest rääkimata. Tiit oli maakooli 8. klassi õpilane, tema ema lüpsja-karjatalitaja. Jõululaupäeval 1986 lahkus poiss elust. Esmakordselt Eesti kohtupidamise ajaloos esitati süüdistus teist inimest enesetapule viinud isikule ‒ nooruki emale.
San Francisco Filmifestivalil vaidles pärast esitlust saalitäis juriste teemal, kellele kuulub inimelu? Kas temale endale või hoopis riigile? Kuna tegemist oli nõukogudeaegse juhtumiga, siis jooksid arvamused risti-rästi. Lõpuks leiti kompromiss ‒ vastutavad kõik osapooled.