Riefenstahl
Põnev uurimus Leni Riefenstahli kunstnikupärandist ja mitmetimõistetavast moraalist.
Film uurib 20. sajandi ühe kõige vastuolulisema režissööri Leni Riefenstahli kunstilist pärandit ja keerulist moraalsust. Tänu enneolematule võimalusele avada esmakordselt 700 kasti Riefenstahli eraarhiivist vastandab dokumentaalfilm naise enese loodud kuvandit apoliitilisest visionäärist tõenditega, mis viitavad sügavale teadlikkusele natsirežiimi hirmutegudest.
Riefenstahl, kes on kuulus eelkõige filmi „Tahte triumf“ tõttu, elas 101-aastaseks ja eitas aastakümneid oma sidemeid natsiideoloogiaga. Film küsib, kas ta oli visionäär, manipulaator või lihtsalt valetaja? Enneolematute pilguheitude kaudu esitleb film tema püüdlusi oma pärandit uuesti määratleda ning pakub põneva ja intiimse portree naisest kaamera taga.
Filmi juhatab sisse Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi dokumentaalfilmi professor Riho Västrik.
Andres Veiel (1959) on rohkelt auhinnatud Saksa autor ja režissöör. Ta huvitub oma teostes Saksa lähiajaloost ning selle sotsiaalsetest ja poliitilistest aspektidest, mille lähemalt uurimiseks kohtub ta huvi pakkuvate inimestega ja teeb vahel lausa aastaid uurimistööd. Aastatel 1985–1989 õppis ta Berliinis psühholoogiat, dramaturgiat ja lavastamist Poola režissöör Krzystof Kieslowski käe all. Ta kirjutab ning lavastab ka näidendeid. „Balagan” – 1993. aasta dokumentaalfilm – võitis Berliini filmifestivalil Rahufilmi auhinna ja Saksa filmi auhinna. Paljukiidetud „Black Box Germany” (2001) tõi talle parima dokumentaalfilmi auhinna Saksa Filmiauhindadel, samuti ka Euroopa Filmiauhinna. Esimene täispikk mängufilm „If Not Us, Who?“ (2011) esilinastus Berlinalel ning võitis Alfred Baueri preemia, pälvides hiljem erinevatel filmifestivalidel veel teisigi auhindu.
Balagan (1994, doc), Die Überlebenden (1996, doc), Black Box BRD (2001, doc), Die Spielwütigen (Näitlemisele pühendunud, PÖFF 2004, doc), Wer wenn nicht wir (If Not Us, Who?, 2011), Beuys (PÖFF 2017, doc), Riefenstahl (2024, doc)
