Vaevalt te temast kuulnud olete – kahjuks! Seda enam on põhjust vaadata seda väga erilist filmi.

„Nii ei kuule ju linnulaulu. Sellepärast on hea, kui saab seinad eemaldada.”

See on 83-aastane Richard Leplastrier, kes nõnda kõneleb – Austraalia arhitekt, kes projekteerib imelisi maju, kus pole kasutatud klaasi, millelt saab kõrvale lükata seinu ja avada koguni katuseid.

„Ta näitab, kuidas armastada maastikku… – õigupoolest kaduda selle sisse,” ütleb Bondi ülikooli arhitektuuriprofessor Adrian Carter, tuues näiteks 1974. aastal kavandatud Palm Garden House´i, mida peetakse üheks Austraalia kõige ilusamaks, aga ka mõjukamaks elumajaks.

Oma filmis „Richard Leplastrier. Vaate raamimine” (Richard Leplastrier: Framing the View), mis jätkab kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja arhitektuurifilmide kuud, avab Austraalia dokumentalist Anna Cater selle väga erilise arhitekti maailma, mis on orgaaniliselt seotud ümbritseva loodusega, tunnetuslik ja poeetiline.

Tähesära vältides elab portreteeritav eraklikult ja looduslähedaselt Sydney kauges äärelinnas keset metsa – kohas, kuhu pääseb ainult paadiga. Tema tagasihoidlik, ümbritsevale maastikule avatud üheruumiline majake, kus süüakse ja magatakse põrandal, on ehitatud käepärastest vahenditest – naljaga pooleks on seda nimetatud ka võsalaagriks.

Film on üles võetud 15 aasta jooksul, mis teeb sellest unikaalse väärtusega dokumendi.

Kolmapäeval, 9. veebruaril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse arhitekt Mari Hunt.

Seansile pääseb ainult COVID-tõendi esitamisel. Mask on kohustuslik.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF. Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.

„Richard Leplastrier. Vaate raamimine” treiler.