Mida võiks meist arvata üks hulkuv koer? Miks dieedid ei toimi? Kas kirurgilise operatsiooni valutustamiseks saab kasutada hüpnoosi? Keda nimetatakse Youtube´i põlvkonna vanavanemateks?

Seda ja veel palju muud saate teada alates 1. septembrist, kui Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sari avab oma uue hooaja.

Kuni 10. novembrini jõuavad igal kolmapäeval Kumu auditooriumi ekraanile tõsielufilmid, mis avardavad silmapiiri ja puudutavad. Seansid juhatavad sisse eksperdid ja sissepääs on prii. Sisenemisel tuleb esitada tõend COVID-19 vastu vaktsineerimise või selle läbipõdemise kohta või negatiivne testitulemus. Kiirtesti pole võimalik kohapeal teha.

Hooaja juhatab sisse Katja Høgseti, Margreth Olini ja Espen Wallini kurbilus film Norra fotograafist Lene Marie Fossenist, kes jäädvustas oma pika võitluse anoreksiaga väga erilistele piltidele. „Autoportree” (Selvportrett) on šokeeriv, aus ja usalduslik pihtimus, mis on võitnud mitu publiku- ja kriitikute auhinda mitmelt poolt maailmast.

Oma uues filmis „Dieediillusioonid” (Diet Fiction) paljastab USA dokumentalist ja toitumisnõustaja Michal Siewierski dieedipidamise eksitavaid müüte.

Suurlinna Istanbuli elu hulkuvate koerte vaatevinklist näitab USA dokumentalisti Elizabeth Lo film „Hulkurid” (Stray), mis on võitnud vaatajate südameid paljudel filmifestivalidel.

Videokunsti pioneerid Steina ja Woody Vasulka toob unustusehõlmast välja Islandi režissööri Hrafnhildur Gunnarsdóttiri film „Vasulka efekt” (The Vasulka Effect).

Hollandi režissööri Oeke Hoogendijki filmis „Minu Rembrandt” (Mijn Rembrandt) avavad kunstikollektsionäärid oma kirglikku suhet nende kogusse kuuluvate Rembrandti maalidega.

Noore neenetsi naise dramaatilist teekonda traditsioonilise nomaadielu juurest linna jälgib Venemaal tegutsev Guatemala režissöör Renato Borrayo Serrano. „Ivanna elu” (Life of Ivanna) on valminud Venemaa, Norra, Eesti ja Soome koostöös ning pälvinud juba suurt rahvusvahelist tähelepanu.

Tegevuskunsti elavast klassikust Marina Abramovićist on tehtud hulk filme, kaasmaalasest Serbia režissööri Boris Miljkovići „Kojutulek. Marina Abramović ja tema lapsed” (Homecoming, Marina Abramović and Her Children) paistab silma ülevaatlikkuse ja põhjalikkusega: Abramović räägib siin oma lapsepõlvest, kujunemisest, inspiratsioonist, üksindusest ja paljust muust, taustaks kunstniku retrospektiivnäituse avamine sünnilinnas Belgradis.

Legendaarsele filmilavastajale Stanley Kubrickule ei meeldinud rääkida oma filmidest – harva, kui ta mõne intervjuu andis. Prantsuse filmikriitik Michel Ciment oli väheseid, keda Kubrick usaldas. 12 aasta jooksul lindistas ta tundide kaupa režissööri juttu, millel põhinebki Prantsuse dokumentalisti Grégory Monro film „Kubrick Kubrickust” (Kubrick by Kubrick).

Tavameditsiini piirialasid kompab Belgia dokumentalisti Bruno Tracqi film „Minu hääl on sinuga” (Ma voix t'accompagnera), viies haiglaseinte vahele, kus kirurgilise operatsiooni valutustamiseks kasutatakse narkoosi asemel hüpnoosi.

Tänavuse Pärnu filmifestivali auhinnafilmide eriseansil linastuvad grand prix´ laureaat, Soome režissööri Pertti Saksa „Looma kujutis” (Eläimen kuva) – maaliline mõtisklus inimese ja looma suhetest aegade algusest tänapäevani; parim lühifilm, Poola režissööri Marcin Polari „Tugev” (The Tough) – kooparonija Jarosław Surmacz laskub koopasse, kuhu ükski inimene pole veel jalga tõstnud, ja parim kunstifilm, Iraani režissööri Zamanpour Kiasari „Asak” – 80-aastasel pimedal Iraani tarbekunstnikul on anne seletada unenägusid.

Sügishooaja lõpetab Iisraeli režissööri Barak Heymanni „Skulptor Dani Karavan” (Dani Karavan), mis portreteerib 90-aastast kunstnikku, kes on loonud ligemale sada kohaspetsiifilist keskkonnainstallatsiooni üle terve maailma, kuid pole rahul nende viletsa olukorra, aga ka Iisraeli poliitilise kliima ja lõpuks ka oma vanusega.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.