Kadunud ja mõrvatud põlisrahvaste naistele ja internaatkoolides ellujäänutele.
Just neile pühendab inuiti laulja Tanya Tagaq oma värskelt eesti keeles ilmunud raamatu „Lõhkine hammas” ja pole juhus, et neist tuleb juttu ka tema portreefilmis „Alati terav”, mis avab jaanuaris Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja uue hooaja.
Vaatajate ette ei jõua mitte ainult selle erakordse muusiku, vaid ka terve inuiti rahva lugu, mida on tugevasti mõjutanud kolonialism.
„Tagaqi sõnum on inuiti sõnum, põlisrahvaste sõnum,” kirjutab tõlkija Hasso Krull raamatu järelsõnas ja tsiteerib lauljannat: „Laval olles näitan ma teile, mis tunne on olla põlisrahva liikmest naine, ja ega see kerge ei ole.”
Tagaqi vanemad nagu paljud teisedki inuitid asustati sunniviisiliselt ümber ja ta ise pidi 15-aastasena minema internaatkooli – neis kurikuulsates õppeasutustes sunniti inuiti lapsi oma keelest, kultuurist ja traditsioonidest loobuma ning siiani avastatakse nende juurest nimetuid massihaudu. Isegi tänapäeval on inuiti naistel tunduvalt suurem tõenäosus langeda mõrva ohvriks kui teiste Kanada rahvaste puhul.
Eestiski esinenud Tagaqi eksperimentaalse, ka pungist mõjutatud muusika juured ulatuvad inuiti naiste traditsioonilise kõrilaulu katajjaq´ini, millega mehi jahilkäigult tagasi oodates aastasadu meelt lahutati ja mille vapustava, ligemale 8-minutilise näitega kogu film algabki – ainuüksi selle kaheksa minuti pärast tasub seda Kanada dokumentalisti Chelsea McMullani ja Tanya Tagaqi koostöös valminud muusikaküllast linateost vaatama tulla.
Kolmapäeval, 10. jaanuaril kell 18 Kumu auditoorimis aset leidva seansi juhatab sisse pärimusmuusik Ants Johanson.
Kokku jõuab Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja talvisel hooajal ekraanile kaheksa tõsielufilmi.
Schipholi lennujaama ja Amsterdami vahel asuval Lutkemeeri poldril tegutsevat mahefarmi ähvardab sulgemine – selle asemele peaks kerkima tööstusrajoon. Hollandi režissöör Bart Melief jälgib oma filmis „Amsterdami viimane talu”, kuidas väikese maalapi ümber puhkeb tõeline möll, kus põrkuvad erinevad arusaamad tuleviku linnast.
Mida sisaldas Adolf Hitleri hiiglaslik raamatukogu? Seda uurivad oma intrigeerivas filmis „Raamatud, mida ta ei põletanud” Saksa dokumentalistid Jascha Hannover ja Claus Bredenbrock.
Saamide aineline kultuuripärand, sealhulgas paljud pühad esemed, mis on aastasadade jooksul neilt ära võetud, on laiali mööda maailma muuseume. Nüüd on Soome rahvusmuuseum otsustanud oma kogu avada ja esemed tagastada. Mida see saamidele tähendab ja kas see võiks märkida pööret ka suhtumises koloniaalajastul põlisrahvastelt varastatud kultuuriväärtustesse, käsitlevad oma filmis „Kojutulek” Soome režissöörid Suvi West ja Anssi Kömi.
Neli talvehooaja filmi on pühendatud arhitektuurile.
„Modernism, Inc” on USA režissööri Jason Andrew Cohni jutustatud lugu Ameerika arhitekti ja tööstusdisaineri Eliot Noyesi uskumatust karjäärist, mis sai läbi 1960ndate teisel poolel, kui uus põlvkond seadis kahtluse alla ohjeldamatu tarbimise mentaliteedi.
Šveitsi režissöörid Karin Bucher ja Thomas Karrer uurivad filmis „Utoopia jõud. Le Corbusier’ Chandigarh”, kui palju on alles ühe mõjukama 20. sajandi arhitekti Le Corbusier’ täiusliku linna ideest, mida ta üritas teostada Põhja-Indias asuvas Chandigarhi linnas.
Üht India kuulsamat arhitekti, modernistliku ja brutalistliku arhitektuuri kohalikku teerajajat Balkrishna Doshit portreteerib oma filmis „Lubadus. Arhitekt BV Doshi” Saksa režissöör Jan Schmidt-Garre.
Talvehooaeg lõpeb 28. veebruaril, kui ekraanile jõuab tänavuse Barcelona arhitektuurifilmide festivali võidutöö – Brasiilia arhitekti Roger Zmekholi tütre Denise film „Klaasnahk”, milles ta vaatleb oma isa tuntuima teose, São Paulos asuva 24-korruselise büroohoone Pele de Vidro kurva saatuse näitel kiirelt muutuvat Brasiilia ühiskonda.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.