Kuidas mõjutas India biitleid ja biitlid Indiat, jutustab Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide uue hooaja avafilm „The Beatles ja India”. Ja et asi veel põnevam oleks, juhatab selle sisse eluaegne biitlite fänn Ivo Linna.

Aastal 1968 sõitis oma kuulsuse tipul olev The Beatles Indiasse, et otsida transtsendentaalse meditatsiooni kaudu uut inspiratsiooni – reis, mis ei muutnud igaveseks mitte ainult ansamblit, vaid ka läänemaailma ettekujutust Indiast.

Rohkem kui 50 aastat tagasi aset leidnud teekonna elustavad oma põhjalikus linateoses Ajoy Bose ja Peter Compton – esimene neist fännas biitleid juba teismelisena, kirjutades mõned aastad tagasi ansambli Indias-käigust ka raamatu „Across the Universe”.

Film linastub kolmapäeval, 5. jaanuaril kell 18 Kumu auditooriumis. Seansi eel toimub veebiplatvormi Kahoot vahendusel ka biitlite-teemaline viktoriin, mille auhinnaks on raamat „Üks, kaks, kolm, neli! Biitlid läbi aja”.

Kokku jõuab jaanuaris, veebruaris ja märtsis vaatajate ette 14 tõsielufilmi.

Üks nimekamaid Prantsuse dokumentaliste Nicolas Philibert jälgib oma filmis „Iga viimne kui hetk” (De chaque instant) sooja kaasaelamisega, kuidas valmistuvad oma tulevaseks ametiks meditsiiniõed – ametiks, mis esitab erakordselt suuri nõudmisi, asetades selle esindajad silmitsi kõikvõimalike inimlike kannatustega, mitte ainult füüsiliste, vaid ka hingeliste haavadega.

Briti punkansambli X-Ray Spex värvika nimega värvikas laulja Poly Styrene (1957–2011) oli esimesi tõmmunahalisi naisi saareriigi edukate rokkbändide eesotsas, lauldes 1970ndate lõpus kõigest, mis teda ühiskonnas häiris, misogüüniast rassismini. „Poly Styrene. Ma olen klišee” (Poly Styrene: I Am a Cliché) on punkikooni tütre Celeste Belli avameelne portreefilm oma deemonitest vaevatud emast, kes oli kõike muud kui klišee.

Aasta kõige külmemal ajal kogunevad tuhanded buda nunnad Tiibetis 4000 meetri kõrgusel asuvasse Yarchen Gari kloostrisse, et sada päeva tillukestes hüttides mediteerida. Hiina režissööri Huaqing Jini film „Tumepunane mets” (Dark Red Forest) pakub harukordse võimaluse kiigata maailma, kus vaim on tugevam kui liha.

Eriseanss on pühendatud 2021. aasta Pärnu filmifestivali auhinnafilmidele. Grand prix´ laureaat, Hollandi režissööri Guido Hendrikxi „Inimene ja kaamera” (A Man and a Camera) on mängulis-provokatiivne film, milles tavalised hollandlased leiavad end ootamatult filmikaamera eest. Parim lühifilm, Saksa režissööri Lutz P. Kayseri „Uuringud Huningues. Basel ehk Magamise puu” (Etudes à Huningue / Bâle ou l'Arbre pour Dormir) on poeetiline film-essee, mis mõtiskleb selle üle, miks linnuparved taevasse enneolematuid mustreid joonistavad. Parim tudengifilm, Poola režissööri Adam Buka „Komeet” (Kometa) üritab mõõta emaarmastuse suurust, jälgides suures kortermajas elavat perekonda, kus ema kasvatab üksi nelja last.

Luis Buñuel oli, on ja jääb sürrealistiks. Hispaania dokumentalist Javier Espada vaatleb oma filmis „Buñuel. Sürrealist” (Buñuel, un cineasta surrealista) ühe maailma olulisema režissööri loomingut, mis säilitas oma sürrealistliku allhoovuse ka siis, kui autor ise kuulutas sellest eemaldumist. Film linastub koos Buñueli krestomaatilise lühifilmiga „Andaluusia koer”.

Uus hooaeg peaks rõõmustama ka kõiki kunsti- ja arhitektuurisõpru.

Briti režissöör John O’Rourke portreteerib filmis „Olafur Eliasson. Haruldane imenähe” (Olafur Eliasson: Miracles of Rare Device) üht nüüdiskunsti suurkuju Olafur Eliassoni, kelle suurejoonelised installatsioonid käsitlevad inimese ja looduse suhet.

Austraalia dokumentalist Anna Cater avab oma filmis „Richard Leplastrier. Vaate raamimine” (Richard Leplastrier: Framing the View) ühe väga erilise Austraalia arhitekti maailma, mis on orgaaniliselt seotud ümbritseva loodusega, näiteks saab tema projekteeritud majadelt eemaldada katuseid ja seinu – selleks, et hooned hingaksid.

Natsi-Saksamaa suurejoonelise arhitektuuri olulisemate näidete sekka kuuluva, ka Rügeni kolossiks nimetatud ligemale viie kilomeetri pikkuse Prora puhkekeskuse loo jutustab Saksa režissööri Nico Weberi film „Prora” (Inside Prora).

Maailmakuulus Soome disainifirma Marimekko on tuntud oma suurte ja jõuliste mustrite ning algupäraste värvide poolest. Kes oli aga Marimekko elufilosoofia looja, firmas 38 aastat disainerina töötanud Maija Isola (1927–2001), avab Soome režissööri Leena Kilpeläineni film „Värvi- ja vormilooja Maija Isola” (Maija Isola).

Eileen Gray (1878–1976) oli üks väheseid silmapaistvaid naisi eelmise sajandi alguse meestekeskses arhitektide-kunstnike maailmas, modernismipioneer, kes vajus pärast sõda pikaks ajaks unustusse ja kelle taasavastamine leidis aset alles 1970ndatel, mõni aasta enne kunstniku surma. Marco Orsini film „Disainer ja arhitekt Eileen Gray” (Gray Matters) teeb selle tähelepanuväärse naise elule ja loomingule sügava kummarduse.

„Charlotte Perriand. Elamise kunsti suunanäitaja” (Charlotte Perriand, pionnière de l'art de vivre) on Prantsuse režissööri Stéphane Ghezi film vabameelse, poliitiliselt aktiivse disaineri ja arhitekti Charlotte Perriandi (1903–1999) kirglikust elust ja loomingust.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.

Sisenemisel tuleb esitada COVID-tõend.