„See ajas mu kassidki omavahel kisklema.”

Nii kirjutas üks kriitik Meredith Monki varajase muusika kohta – nii ebatavaliselt kõlas see 1960ndatel. Teine nimetas tema performance´eid tantsukunsti häbiks.

Tänapäeval on Monki tähtsust eksperimentaalse muusikateatri ühe pioneerina võimatu ülehinnata. Ta on inspireerinud Philip Glassi ja David Byrne´i, tema kauaaegne fänn on Björk.

Kolm aastat tagasi avas see Eestiski esinenud vokalist, helilooja ja interdistsiplinaarne etenduskunstnik oma New Yorgi kodu uksed ja lubas esimest korda tutvuda oma isikliku arhiiviga – nõnda valmis dokumentaalfilm „Meredith Monk”, mille panid kokku Billy Shebar ja David Roberts.

See kaleidoskoopiline linateos annab ülevaate Monki kujunemisest ja unikaalse käekirja leidmisest, avaneb erakordne võimalus piiluda tema loomingulisse kööki – muusikalisse maailma, mille kohta on öeldud, et see olevat nagu võõrkeel, mida sa küll esimest korda kuuled, aga kohe aru saad, millest räägitakse.

„Minu muusika on kõigile juurdepääsetav, väga hõlmav ega tõrju inimesi eemale,” rääkis Monk 2001. aastal Tallinna kontserdi eel antud pressikonverentsil, vaieldes vastu nendele, kes seostavad teda kunstilise avangardismiga.

Muusikakriitik Immo Mihkelson võttis toonase inspireeriva kohtumise ajalehes Postimees kokku järgmiste sõnadega: „Tal on tuliselt õigus rohkemgi veel, kui sõnad seda väljendada suudavad. Iseäralik vokalist, kes ei laula sõnu, vaid verbaalse tähenduseta silphäälikuid, ammutab oma loomingusse muusikaid kogu maailmast. Võtab minevikust ja võib-olla ka tulevikust. Seostab helisid kehalikkusega, hingamisega ja inimeselikkusega. Niisuguse muusika kohta on ainult üks täielikult tabav iseloomustus – läbinisti loomulik.”

„Meredith Monk” esilinastus tänavusel Berliini filmifestivalil.

Kolmapäeval, 8. oktoobril kell 18 Kumu auditooriumis toimuva seansi juhatab sisse vokaalpedagoog ja improvisatsioonilise helikunsti esitaja Sirje Medell.

Sissepääs PRII.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.