Kas lugemine teeb targaks?

Saksa dokumentalistide Jascha Hannoveri ja Claus Bredenbrocki film „Raamatud, mida ta ei põletanud”, lükkab selle väite ümber.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja kuuluvas intrigeerivas linateoses heidetakse pilk Adolf Hitleri hiiglaslikku raamatukokku kuulunud teostele ja arutletakse selle üle, milline roll on raamatutel Hitleri kujunemisel üheks ajaloo suurimaks massimõrvariks.

„Hitleri raamatukogu pöörab meie ettekujutuse, et kunst, ilu, kirjandus õilistavad inimest, pea peale,” väidab USA ajaloolane Timothy Ryback, kes on Hitleri raamatuid põhjalikult uurinud.

Arvatakse, et Hitleri raamatukogu sisaldas 16 000 teost – ta ise oli kirglik lugeja. Kui palju sellest on säilinud, ei oska täpselt öelda keegi. Osa tassisid vene ja ameerika sõdurid sõja lõpus laiali, osa hävis. 1200 raamatut on hoiul USA Kongressi raamatukogus, sealhulgas paljud Hitleri lemmikud alates „Peer Gyntist” ja lõpetades juudi kunstiajaloolase Max Osborni Berliini arhitektuuri albumiga – mis ei päästnud siiski Osborni raamatuid 1933. aastal avalikust põletamisest.

Film näitab ilmekalt, et Hitler ei õppinud mitte ainult varasemast Saksa, vaid kogu Euroopa mõtteloost – selle rassistlikust ja antisemitistlikust poolest, mis mõjutab siiani parempoolset ekstremismi.

Rikkalikult arhiivimaterjali sisaldava filmi diktoriteksti loeb näitleja Jeremy Irons.

Kolmapäeval, 24. jaanuaril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse ajaloolane David Vseviov.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

Sissepääs PRII.